Torontos elab vaikselt ja omaette Endel Pae. Milleks temast kirjutada, miks peaksime teda tundma? Tõsi, selle nime all teavad teda ainult vähesed sõbrad, kuid ka nemad kutsuvad teda hoopis teise nimega – Krants. Jah, krants kui koerakrants, krants kui krants poiss, võrukael, aga ka krants kui pärg rõõmsa elu ning selle surmkindla lõpetuse, matuste sümbol. Eestis tunneksid Endel Pae nime ära kirjandusteadlased Karl Muru ja Oskar Kruus, kes on ta sisse võtnud luuleantoloogiasse «Sõnarine» ja «Eesti kirjarahva leksikoni» Eduard Krantsi nime all.
Küllap mäletavad Endel Paed ka veel mõned inimesed Keila vallas Ohtu külas, kus ta sündis talupidaja pojana 24. VII 1926. Aastaaegade ja taluelu ringkäik looduses – ka see on sõõrjas, aastaringide krants – moodustabki ühe osa tema luule paremikust. Täpsemini: maaelu keset Põhja-Eesti loodust, nii nagu seda tajus ja koges üks külapoiss Harjumaal nüüd juba üle poole sajandi tagasi.
Ohtu külapoiss ei piirdu maaeluga. Esile tuleb tõsta epitaafluuletuste sarja «Kaseristid», kus nappides ridades ja sisendusjõulistes värsketes kujundites on põlistatud eesti sõdurite elu ja surm Teises maailmasõjas.
Hellar Grabbi