Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine.
Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast.
Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole.
Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse.
«Käsi, mis hoidis mu käest» on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia.
Maggie O'Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu «Käsi, mis hoidis mu käest» eest Costa romaaniauhinna. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan «Esme Lennoxi kadumine» (2018).
