Väike tüdruk klammerdub oma ema külge, kuid täiskasvanud käed kangutavad ta ema käte vahelt. Hiljem istub tüdrukutirts kulunud bussi, mis sõidab mööda tolmuseid teid tundmatu sihtkoha poole. Ta hoiab oma väikeste vendade ümbert kinni ja lohutab neid sõnadega: «Näeme neid varsti jälle.»

Atefeh on viieaastane, kui ta ja tema vennad smugeldatakse Euroopasse. Tema vanemad, kes olid omal ajal ühinenud Iraani vastupanuliikumisega, jäävad organisatsiooni sõjaväelaagrisse. Ühe hoobiga on viieaastasest saanud oma vendade ema. Mis tüdrukust saab? Kas ta mõistab põhjust, miks ema ta maha jätab? Kas ta suudab oma emale andestada?

«Käsikäes iseendaga» on lugu kasvamisest olukorras, kus ei ole kedagi peale iseenda, kellele loota, ja väärkohtlemisest, mida oskuslikult varjatakse. Kuid samal ajal on see ka lugu tohutust elujõust ja julgusest lõpuks end väärkohtlemise ahelaist vabaks murda.