Leena Landeri «Käsk» räägib Soome ajaloo traagilisimast kevadest aastal 1918. Kodusõda on lõppenud valgete võiduga, punaste põgenike vool liigub kaootiliselt ida poole, mõnel pool toimub veel üksikuid lahinguid, suur osa mässulistest on juba vangilaagrites. Peagi kõlavad kogupaugud ning tuhandeid mehi, naisi ja vanakesigi langeb hukkamiskomandode püssitorude ees; nad maetakse ühishaudadesse - nimetult, matusetalituseta. Need kiired surmaotsused langetasid ning lasid täide viia rutakalt määratud kohapealsed välikohtud.
Raamatu tegevuskohaks ongi üks selline vangide viisakalt nimetatud «kogumispunkt», Ruukkijoe laager, kuhu ühel kevadpäeval saabuvad 8 päeva eest kadunuks jäänud jääger Aaro ning tundmatu ülimalt kurnatud, ent uhke ja kangekaelne naisvang, kes alul keeldub sõnagi rääkimast...
Kellelgi romaani tegelastest ei või olla täit kindlust ei oma saatuse ja tuleviku ega vaimutervisegi suhtes - ainus, mis on kindel, on käesolev hetk. Ometigi, hoolimata sõja süngest taustast ja surmast, mis luurab kõikjal, pole «Käsk» pessimistlik romaan, vaid jõuline ja mitmekihiline, huumoriga põimitud lugu ellujäämisest, väikeste inimeste suurtest tegudest, inimlikkusest kesk mõistusevastasust ja ebainimlikkust.
Ja ka iga tegelase mineviku uus läbikaalumine - «inventuur ja konto sulgemine». Ning on aprill, kevad hakkab võimust võtma, terendub uue elu algus ja «uppunud laevad tõstetakse üles ning katkised paadid parandatakse»...