Tuntud ajakirjanik Valve Raudnask kirjutab oma raamatu kohta: «Ma ei tahtnud teha raamatut, kus viimane kui asi, mis hinge taga on ja meelde tuleb, saab kirja pandud. Avameelsus on ju tore, aga ainult sellest ei piisa. Midagi peab ka öelda olema. Pealegi arvan ma, et kui eluloojutustaja end päris alasti kisub, hakkab tal endal ehk kergem, aga lugejal võib-olla hoopis piinlik. Algul arvasin, et oma lapsepõlvest ei kirjuta ma midagi. Ometi pole inimene lapsepõlveta arusaadav. Seetõttu viin lugeja kõigepealt Võrumaale Krantsi tallu. Ema või isana ei taha mitte keegi teist olla minu asemel. Kaotasin oma ainukese poja, ta hukkus Nõukogude Armees. Ütlen teile kõigile: ärge jääge suures mures üksi. Mind poleks, kui mul ei oleks toetavaid sugulasi ja häid sõpru. Ajakirjanikuna läks mul paremini. Kui käisin lugejatega kohtumas, küsis kord üks koolitüdruk: kas te juba väiksena kirjutasite ilma kellegi käsuta? Vastasin jaatavalt. Ma ei kujuta ajakirjanduses ette inimest, kes peab end kirjutama sundima. Olin aastail 1995–1999 Toompeal. Kui Riigikogu VIII koosseis lõpetas, ütlesin oma kolleegile Olav Antonile: «Olgu mis on, aga nüüd näen ma paljusid asju läbi, mis poliitikas tehakse.» Olav Anton vastas: «Ja mis selles head on? Lähed oma ninatarkuse pärast ainult sõbrannadega tülli.»»