Mihkelson on küll klassik, aga mitte klassikaline klassik: tema kirjutamisviis vastandub kõigele klassikalisele nii nagu barokk vastandus klassitsismile. Teataval hetkel hakkas ta kirjutama ilma reegliteta, olles 1980. aastate alguses kahtlemata postmodernist (Lyotard'i mõistes) – kuid tänapäeval teda nõnda nimetada ei saa, mitte kirjutamisviisi muutumise pärast, vaid postmodernismi mõiste mandumise pärast viimase veerandsajandi jooksul.

Mihkelsoni poeetika on allegooriline varemete-poeetika, kõik otse öeldu tähendab siin alati veel midagi muud, pinna all tungleb ajalugu, mille surve ja jõud muudab teksti ruumiliseks.
Hasso Krull