Vanal ajal elas Kõldõsin maa peal inimeste keskel ega erinenud inimestest muu kui pika kasvu poolest. Pikad hallid juuksed peas, pikk valge rüü seljas, alati lõbus naeratus näol, käis Kõldõsin pika vanurina mööda põlde, mida harisid udmurdid, kellel olid seljas samasugused valged riided nagu temal.

Tema jalutuskäikude meelispaigaks olid põlluvahed ja kuna inimesi oli tol ajal vähe, olid igaühe põllumaad väga suured, mõnikord aga oli kogu külal ühine põllumaa, vahed põldude vahel aga olid pikad ja laiad. Nendel põlluvahedel kõndides läks Kõldõsin ettevaatlikult mööda viljapeadest, mis siin juhuslikult olid kasvamas, ja kui ta nägi, et viljakõrs oli lamandunud vihmast või oma viljapea raskusest, tõstis ta selle ettevaatlikult oma kätega üles ning silus sirgeks.