Siinse kogumiku koostamise lähteküsimuseks oli: kas (kirjandus)kultuuris on veel järel niisuguseid komponente, tegureid, mis toetavad/võimendavad ühist (ühiseid etnilisi, keelelisi, stiililisi, temaatilisi, ajaloolisi, rahvuslikke, usutunnistusest tulenevaid väärtusi), kas on lootust nende kestmisele või taastekkimisele? Ehk teisisõnu, Juri Lotmani «Kultuuri ja plahvatuse» avalauset ümber öeldes: kuidas saab kultuur areneda, säilitades samas oma identiteedi?

«Kõnetav kultuur» kogumiku pealkirjana viitab ka kultuurisemiootilisele alusväitele kultuurist kui erilisest kommunikatsioonist. See «erilisus» ilmnebki mitte lihtsalt teadete vahetamises, vaid antud kultuurile tähenduslike (kultuurisubjekte kõnetavate!), kultuuri pärisnimelisust (identsust) kujundavate teadete (resp. tekstide) vahetamises. Siin avaldatavad artiklid ja kogumik tervikuna tahab olla üks lüli kultuuri kõnetuste kestvast jadast: minevikust olevikku, olevikust tulevikku. Kõnetus on kõneleja ja kõnetatava ühislooming.