«Kirjutatud on see raamat nii mitmel kummalisel viisil, nii mitmel erisugusel ajal – lõhnava salveipõõsa all päikeseloojangul, kui orjad olid püstitamas telke, või kössitamas magamiskotis väga külmil öil. Mõnikord, kui seiklus oli erutav, kritseldati märkmeid kaameli seljas barrakaani varjus. Kaks korda vähemalt lõpetati inimliku arvestuse kohaselt viimne peatükk – lootuses, et määrdinud vihikud leiavad kunagi tee tagasi tsivilisatsiooni juurde, et teataks ekspeditsiooni saatusest viimse hetkeni.»
Nii kirjeldab autor selle raamatu saamislugu, mis käsitleb hädaohtlikku matka koos Ahmed Bey Hassaneniniga läbi Liibüa kõrve hästi kaitstud ja valvatud Kufra oaasi. Autor annab esimese eurooplasena täpse ja haarava kirjelduse sellest seni ligipääsematust paradiislikust oaasist, mis ühtlasi jäi ka viimaseks jutustuseks Kufrast kui senusside usu ja kultuuri keskusest. Kümme aastat hiljem vallutati Kufra itaallaste poolt ja tehti lõpp sellele islami maailma müstilisele palvepaigale.