Sisseelamine võõrasse ühiskonda võib toimuda kahel kombel: ennast seejuures kas säilitades või unustades. Viimast juhtumit näitab Raimond Kolk oma esikromaanis. Värskendava irooniaga jälgib ta «kangelast», kes enda eluvõitluse kergendamiseks paguluses ei pea paljuks varjulepugemist võõra, majanduslikult kindlustatud naise tiiva alla. Kuid endine elu ei lase end päris lihtsalt maha salata. See võib kerkida esile just siis, kus seda kõige vähem oodatakse. Sellises tragikoomilises situatsioonis leiab end romaani peategelane ühel kaunil laulupeopäeval Stockholmis. Autor on sündmustiku maalinud sädeleva kergusega.