Maastik on see, mille muutmisega me kõik iga päev tegeleme, ise sageli seda teadvustamata. Kes künnab ATVga metsaalust, kes planeerib maju, kes külib aias kaalikaid, kes teeb metsa. Kes hääletab valimistel mingi poliitilise jõu poolt, kelle loodava poliitika viljad väljenduvad lõppkokkuvõttes samuti maastikumuutustes. Aga uue kõrval on olemas ka vana. Objektid on pärand ja lood on ka pärand. Kas ja kuidas me mõistame mineviku maastikumustreid, kuidas ja mida me väärtustame, kuidas uus-maa-lased kohanduvad «päriskohalikega» ja vastupidi. Kuidas maastik mäletab. Maastikukuvand on oluline osa rahvuslikust representatsioonisüsteemist ning läbi (pärandi)praktikate luuakse maastikes tähendusi. Ühiskonnas ei valitse ainult üks maastikukuvand, vaid kõrvuti eksisteerivad mitmed erinevad kuvandid. Maastik on otsekui ruumilis-ajaline mull, millel määrangust tulenevalt nii ruumilised kui ajalised piirid, aga mitte joonte, vaid üleminekuvööndite mõttes. Mulli sees kehtestuvad mängureeglid, kinnistuvad väärtused, tekkivad kihistused. Mulli piirid nihkuvad aja jooksul ruumis siia-sinna. Oma muutub võõraks, võõras omaks. Maa saab linnaks, linn maaks. Kuskil on kodu ja kuskil on välismaa. Kuskil on keegi, kes mõistab maastikku samamoodi kui sina, ja kuskil on keegi, kes saab kogu sellest loost sootuks teistmoodi aru.
Kogumikku «Kümme» on koondatud autori viimase 10 aasta jooksul erinevates populaarteaduslikes ajakirjades ilmunud artiklid, samuti spetsiaalselt selle kogumiku jaoks kirjutatud esseed.