Raamatu üldosas kirjeldab arheoloog Mati Mandel kalmevorme ja matmiskombeid Läänemaal kiviajast muinasaja lõpuni. Ajaloolane Kalev Jaago tutvustab matusepaiku ja -kombeid 1227 kuni 1772. Käsitlust leiavad trapetsikujulised hauakivid, matused maakirikutesse, Haapsalu vanimad matusekohad ja luterlik matusekultuur sel perioodil. Kirjeldatakse Läänemaa kalmistute tüüpe, matusekombestikku 19 ja 20 sajandil.

Miks kaeti peeglid, kui surnu oli majas, kuhu visati surnupesemise vesi, mis pandi surnule kaasa ja miks peale matust kalmistult lahkudes tuli hobused kihutama ajada?

Üksikasjalisemalt käsitletakse Kullamaa kihelkonna kalmistuid. Kuna kalmistu inventeerimine annab meile ainult isiku nime ja ta haua asukoha, siis käesolevas raamatus lähtutakse personaaliast. Püütakse tutvustada siinsetele kalmistutele maetud kohalikule kogukonnale läbi aegade tähtsaid inimesi. Eraldi on välja toodud Vabadusristi kavalerid, kohalike koolide õpetajad, kirikuõpetajad ja köstrid, omavalitsustegelased alates mõisaajast. Kohalike mõisate omanikud, tuntud põllumehed, metsandustöötajad, kaupmehed, ettevõtjad, kultuuritegelased, kunstnikud,heliloojad, rahvalaulikud, arstid ja apteekrid – kõik nad on saanud lühikese iseloomustuse, sageli on toodud mõni huvitav seik nende elust.

Miks Sassi-Jaani põlistalust pärit Jüri Klaasseni, Maaülikooli rektori Mait Klaasseni vana-vanaisa hüüdnimi oli Joodik-Jüri, kuigi ta alkoholi suu sisse ei võtnud? Kelle juures Kaldapealse talus käis suviti külas peaminister Kaarel Eenpalu ja kuidas ta sinna sõitis? Kes kullamaalastest oli Konstantin Pätsi raviarst Jämejalas ja kes kudus Pätsile Siberisse kaasa soojad villased käpikud? Keda Kullamaa juurtega inimestest on Dalai-Laama nimetanud oma isiklikuks sõbraks? Kes oli mees, kes toimetas Lihulas ajalehte, sai 1938 aastal Eesti Wabariigi Valgetähe teenetemärgi ning 1950 aastal Nõukogude Liidu Stalini preemia?

Saame teada, et Sitakoti talus oli ka järeltulijaid peale Matsi. Nimelt näitab kirikuraamat, et 26. novembril 1692 ristiti Kullamaa kirikus Sitakoti Siimu poja Mardi ja ja tema naise Sitakoti Liiso laps Tiiu. Seega kalmistuinventuuri andmed on muutunud elavaks, me teame nüüd, kes on hauanumbrite ja nimede taga.

Käsitletakse veel kalmistute dendrofloorat, hauatähiseid ja hauakirjade tüüpe. Lisades on toodud mitmesuguseid matustega ja mälestamistega seotud dokumente. Raamat on asendamatu abivahend koduloo tutvustamisel ja kalmistuturismi korraldamisel.