Ei ole eluala Eestis, kus ei valitseks praegu kõige rangem ja toorem rõhumine. Iga eesti rahvakihti diskrimineeritakse, iga kihi elustandard on viidud uskumatult madalale, ükski erakond peale bolševistliku ei saa eksisteerida, mingist eneseteostamisest ei ole juttugi. Venestamist teostatakse kõige metsikumal kujul, eestlased asendatakse vähegi tähtsatel kohtadel venelastega, õpetustase koolides on langenud uskumatult madalale, eesti oma kirjandus ja kunst on peaaegu hävitatud, vaimu- ja südametunnistuse vabadus puuduvad täiesti. See on pilt tänapäeva Eestist.
See 1947. aasta oli suurte lootuste ja pettumuste aasta. Ükski tõsimeelne eestlane ei võinud aasta alguses uskuda, et see nii rumalasti lõpeb. Me elame ikka haisvas mülkas ja orjaöö pimeduses. Ent selle aasta viimane veerand tegi ka maailma kahe rinde vahekorrad täiesti selgeks. Kõik niidid lõigati nende vahel katki ja nüüd peab midagi tulema, mis maailma keerdsõlme lahendab teisel teel. Selles mõttes ei lõpeta eesti rahvas igavikku kaduvat aastat täiesti lootusetult.
Jaan Roosi (1888-1965) päeviku teine osa hõlmab 1947. aasta sündmusi, end varjava kooli- ja kirjamehe ning bibliofiili rännakuid mööda Eestit ja kaugemalegi, kohtumisi sadade inimestega ja kõike, mis uudisena rändurini jõudis. Informatsiooni ammutas ta välisraadiotest, kommunistlikust propagandast ning otse rahvalt, jäädvustades nõnda tulevastele põlvedele Eesti saatuseaastaid.