«Läbip(a)istev» on täis Karlova kahekordsete kuuride hõngu, öistel tänavatel kõndimise kirge, kohtumiste ootust ja jõeäärseid udulaamadega varahommikuid.
Igatsust.
Purunenud punaseid klaase.
Muret kaduma kippuvate riimide ja puuduolevate sõnade pärast.
Arusaamist, et sõnad võivad siiski tulla tagasi.
Ja teadmist, et jõgi voolab edasi.