Ajaloolased käsitavad Põhjasõda (1700-1721) sageli üksnes Vene-Rootsi konfliktina, mille peamiseks tandriks oli Eesti. Tegelikult põimusid selles sõjas paljude riikide, mitmesuguste grupeeringute ja üksikisikute huvid.
Raamatus vaadeldakse Põhjasõja esimese poolteise aasta sündmusi kaasaegsete, eelkõige Karl XII peaarmee vaatekohast, mis viibis 1700.a sügisest kuni 1701. a. suveni Eesti- ja Liivimaal. Kõige tähtsamateks sündmusteks sel ajavahemikul olid Riia ja Narva piiramine ning kaks lahingut - Narva all ning üleminekul Daugavast. Antakse üsna detailne pilt igapäevaelust Rootsi armees, elust ümberpiiratud linnas ja sellest, kuidas tol ajal lahinguid peeti. Kõike seda esitatakse nii Rootsi kui Euroopa kontekstis. Arutletakse sellegi üle, kuidas «ajalugu tehakse». Raamat püüab anda vastuse küsimusele, kas Põhjasõja tulemus oli ette määratud või mitte.