Tegevus toimub W kohvikus 20. sajandi algusest 21. sajandini. Kõigil ajastutel, ajalootormidest hoolimata on kohvikuelus ja -jutus midagi püsivat. Ikka istub nurgalaua hämaruses Stammgast, olgu linnas pommitamine või põlegu kohvik, sagigu ta ümber saksa või vene mundrid, akadeemilised isikud või seltskonnategelased, nkvd-lased või eurokarjeristid. Ajast aega astub kohvikusse Uustulnuk. Igal ajal kostab tagatoast Poeedi hääl oma uusi luuletusi lugemas. Ikka toob Ettekandja aromaatset kohvi ja maitsvat veini. Daamide lauas kobrutab linnaklatš. Ja Magister ei ole veel selgusele jõudnud, milline riigikord ja riik parasjagu valitseb ja ei julge sellepärast suud lahti teha. Ikka taotakse malekella, kolistatakse tassidega, vahetatakse uudiseid, loetakse luulet, võetakse napsi:
«Uue raha ja võimu tervituseks ning vana mälestuseks, joogem kohvi ja seda teist, mida meie sõber lahkesti meenutas – ilma igasuguse raha ja formaalsuseta, niipalju kui joodavat jätkub ja voolujoonestagem end järjekordsete hoovuste ja vooluste järgi!»

«Lõputu kohvijoomine» esietendus Eesti Draamateatri lavastusena endise Heliose (Oktoobri) kino saalis 5. oktoobril 2008, lavastaja Priit Pedajas.

Madis Kõiv (1929) on füüsik, kirjanik ja filosoof. Ta teadustöö teemaks on tuumafüüsika ja väljade kvantteooria. Eesti teatris on 1990ndaid nimetatud Kõivu-kümnendiks, sedavõrd eripärane ja teatrimõtet avardav on tema dramaturgia. Madis Kõiv küsib pingsalt asjade olemuse järele, sulatab sundimatult ühte reaalsust, unenägusid, mälestusi ja kujutelmi. Kuid ta näidendite maailm on ka ülimalt meeleline, täis lõhnu, värve ja helisid, ehedat koomikat ja traagikat.
Priit Pedajasele, ühele olulisemale Kõivu-lavastajale on «Lõputu kohvijoomine» kümnes tema tekst lavale tuua.