Jahimeeste positiivset ellusuhtumist iseloomustavad kõige paremini jahimehejutud, kus tegelikkus ja soovitu muhedalt põimuvad. Enn Vaino on püüdnud oma raamatuid kirjutades sellest juhinduda ja võib ise veenduda, et see on tal igati õnnestunud. Minu tutvus tema raamatutega algas «Raketigarnisoniga». Sõjaväeteema käsitlus on kaasakiskuv, karakterikirjeldused aga võimaldasid tegelaskujud lausa silme ette manada. Seejärel soovitas raamatukoguhoidja «Elu kuldseid päevi» ja need lood lummasid juba haarava ülesehituse ja suurepäraste kirjeldustega. Autoril on hea jutustamisoskus. Minu peres on ka jahimehi, ärgitasin neidki lugema. Kalamehejutud olid huvitavad selle poolest, et meie jahimehed enamikus ei ole kalamehed. Seega vanes neile «Neptunile kingitud südamete» kaante vahel uus, huvitav maailm. «Polaaröö lummavas hämaruses» ja «Seenevana pajatusi» kommentaare ei vaja. Need raamatud on uskumatult soojalt vastu võetud. Autori lemmikteema – loodus – leiab kajastamist ka tema uues raamatus ja see ei jää millegi poolest alla varem ilmunutele. Soovin väga, et ta jätkaks vanas vaimus, rõõmustades meid veel nii mõnegi uue teosega. Tiiu Saar
