Aeg sugupõlvedest pungil peab piljardimajades vahti, ta sõna lööb rahaks, taob jokkereid maasse kui vaiu, ju kalad on pannil, nüüd laskem end õitsvuseorgias lahti - öö viljastub ruttu kus pürgija lauluviis kaigub.
Kaks jalga ta kukla taga on käänatud Kõverale ja laikudest vetruvad. Pidali silmis kui kõõm. Käsk naerjale anda on aedniku armuke masajalgne - jõulupühadeks liuale saagu ta ihu see koerarõõm.
