«Lahingumaastik« võtab kokku minu esivanemate elu lahingupaigad alates Paul Johanseni poolt oletatud ristisõja suurlahingust harjulaste-järvalaste ja taani sõdalaste vahel. See toimus samas paigas kus üheksa sajandit hiljem Teise maailmasõja käigus Peningi-Kiviloo lahing (august 1941), milles olen ennast ülendanud rindereporteriks, ehk küll reportaaž koosneb vaid seitsmest sõnast. Selles lahingus oleks vaenupooltel äärepealt kokku põrganud mu isa ja onu ja hukkus mu vanaema kodutalus hävituspataljoni ülem Mihhail Pasternak.
Muidugi mahub nende kahe ajamärgi vahele terve rida lahinguid, nagu Liivimaa sõdade aegne suur vene sõjalaager Jõelähtmes ja Peeter I käsk kindral Šeremetjevile «Rüüstata!« või Juuru ja Anija meeste mäss Harju-Jaani kihelkonnas Mahtra mõisas. Uue aja algust markeerisid 1905. aasta rahutused, millest mu vanaisad ei võtnud osa mõisapõletajatena, küll aga streikijatena. Ka Vabadussõda jõudis Kõrvemaa metsadest kaunis lähedale nii Harju-Jaani kui Juuru kihelkonnale, kuid tähendas ühtlasi Punaarmee taganemise algust. Lahingumaastikku mahuvad ka mu millenniumi alguses tehtud külastused lapsepõlveradadele, kus pidin kohanema poole sajandi muutustega Põhja-Eesti karstimaastikul.
