Kaugel seisab minust soov nende päevikulehtede avaldamisega rikastada meie pornograafilist või pikantset kirjandust. Need lihtsad märkmed ei pretendeeri ka kunstilise ehk kirjanduslise hinnangu peale. Nad ei ole ega taha olla midagi muud, kui usutav lisa nüüdisaja põlevama sotsiaalse küsimuse juurde. Mõjuvamalt ja veenvamalt kõnelevad need lihtsad read meile, kui hiilgavamad kirjeldused kuulsate, kutseliste kirjanike sulest ja heidavad valgust kodanliselt surnute, väljatõugatute, seltskonna põhjakihi – paariate – ilma.