Monograafia annab ülevaate keeleolukorrast kolmes Balti riigis Eestis, Lätis ja Leedus. Jälgitakse keelerežiimi muutusi ennekõike viimasel paarikümnel aastal, kui Balti riigid taasiseseisvusid pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni. Samuti uuritakse muutuste sisu ja vastuseisu nendele ning keelepoliitika keelelisi, poliitilisi ja sotsiaalseid tulemeid nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Alguses antakse ajalooline ülevaade, mis võimaldab paremini Balti riikide keelepoliitikaid kontekstualiseerida ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud raamistikku asetada. Tähelepanu pööratakse nõukogudeaegse keelepoliitika täielikule ümberkorraldamisele ja riigikeelte taaskehtestamisele.

Praeguse keeleolukorra eri aspektidest vaadeldakse põhjalikult kakskeelsuse küsimusi ja keelte kasutust mitmekeelsetes keskkondades, keeleoskusnõudeid ja nende mõõtmist. Arutluse all on veel keelelised hoiakud, testimine ja kirjakeele ning murrete suhted. Kokkuvõtteks uuritakse, kuidas teaduskirjanduses on Balti keelepoliitika küsimusi valgustatud ning antakse hinnang sellele, kuidas Balti riikide olukorra mõistmine on täiendanud üldisi keelepoliitika arusaamu ning selle keerukusi.