Raamat «Laps eesti filmis. Laps aegade hõbelõngal» kannab edasi lapse rolli eesti filmides, aitab mõista lapse vajadusi ning tugevdab teed lapsesõbraliku ühiskonna poole.

Raamat hõlmab mängufilme ajavahemikus 1947–2013. See on kõnekas periood, sest alles Teise maailmasõja järgsetel aastatel kujunes areneva filmikunstiga koos välja laps kui konkreetne kujutamisobjekt oma kindlaks määratud rolli ja semantikaga. Nii ei tea me tihti, millisena nägid last meile eelnenud põlvkonnad, millistes olukordades last kujutati, milline oli teda ümbritsev keskkond jne. See aga on kaotus meie kultuurilise mälu jaoks.