Lapse kasvatamine tähendab eelkõige lapse tingimusteta aktsepteerimist ja armastamist koos tema lapseliku olemuse iseärasustega. Kasvatamine on südame töö ja nõuab kannatlikkust.
Meie aega mõjutavad laialdased muutused: materiaalsete väärtuste ülehindamine, üha suurem sõltuvus tehnikast, keskkonna saastamine, kasvav hoolimatus ja võõrdumine, üha suurem eraldumine ja anonüümsus. Igaüks teab, et tuleb otsida uusi mooduseid, kui inimkond ei taha ise end hukatusse saata.
Ent samaaegselt on ka head jõud üllatavalt võimsalt tegutsemas, selgemalt kui kunagi varem. Liikumised, mis toetavad rahu maailmas, võitlevad näljahäda vastu, tegutsevad keskkonna saastamise vastu, juurutavad vägivallavaba elu ja püüavad lepitada kirikuid omavahel.
Neid asjaolusid arvestades on laste kasvatamine praegu raskem kui kunagi varem. Kas lapsed näitavad mateeriale ja materiaalsusele jälle õige koha kätte ning teevad taas maa peal ruumi vaimsele? Kas nad suudavad rahu jalule seada ja maa uuesti taevaga ühendada?
On imetlusväärne, kui palju praegused lapsevanemad – vastupidiselt varasematele vanemate põlvkondadele – oma laste teadliku kasvatamise nimel vaeva näevad. Nad on oma vastutusest teadlikud ja nad teavad, et nende praegused lapsed on tulevased täiskasvanud. Samuti teavad nad, et lapsed saavad keerulise pärandi ja peavad olema tugevad, et see inimväärseks muuta.
Ometi teevad ka praegused lapsevanemad palju vigu, nagu tegid seda ka juba nende vanemad. Kuid vigadeta ei ole arengut, probleemideta ei jõuta lahenduseni. Areng on võimalik ju ainult kontrastides ja see hõlmab ka vigu. Laste jaoks pole midagi ohtlikumat kui täiuslikud vanemad.
Selle raamatu ülesanne on muuta vanemaid teadlikumaks ja anda neile teada, mida omandab laps isiksuse arengu käigus esimese seitsme eluaasta jooksul.
Roosi saladus on varjul õienupus.