«Tartu trubaduuriks» kutsutud autori luulekogu kirjeldab inimese uueks ja uuesti sündimise vaevu; meela, ent enesekeskse eerose valulikku muundumist; hinge igatsust terenduva, kuid tabamatu agaape järele.
Arbujalikult vorminõudlik ja sõnatäpne poeet läbib «Lapsevaeva» kuues tsüklis («ahelas») änge ja ihasid, talub kaotusi ja leinu, hävitab enda vana mina ja januneb Uut, mille sünd – nii lihas kui vaimus – on alati valus.