«Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli. See paneb ta jälle vormi.»
Selline hoolitsus kuningliku koera eest, kes öösiti kuivas kuudis lamab, oli nüüd vaid minevik. See koer siin oli nälginud, lahjaks jäänud külgedega, määrdunud ning katkutud karvakasukaga, kõhualune ja saba takjanuppudest pulstis.
Aga ikkagi oli ta koer, kes oli elanud armastava hoolitsuse all, nii et ta ei teadnud, mis on haigus. Ning nood aastad täis hoolitsust andsid end nüüd tunda. Ta kehaehitus oli tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev miil miili järel edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu.
Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike, läbi ojade ja metsade - ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.
Sisukord:

Mittemüüdav

«Ma ei taha iialgi teist koera»

Pahur vanahärra

Lassie tuleb koju

»Ära enam kunagi koju tule!»

Peidupaik nõmmel

Ainult ausus on veel jäänud

Šoti mägismaal vangis

Viimaks jälle vabadus

Pikk teekond algab

Võitlus olemasolu eest

Mida maalikunstnik nägi

Kui koer on haige

Varitsejad

Šoti madalikul vangis

«Donnell! Ära iial koera usalda!»

Lassie ületab piiri

Kõige üllam kink - vabadus

Teel koos Rowlie'ga

Vapper süda ja hüvastijätt

Teekond jõuab lõpule

Just nagu vanal heal ajal

Jutustuse autor, inglise kirjanik Eric Knight sündis 1897. a. Yorkshire'is, kus sai ka hariduse. Võttis osa I maailmasõjast, pärast seda siirdus USA-sse, kus töötas Bostoni linnas Kaunite Kunstide Muuseumis ja hiljem New Yorgis Disainiakadeemias. 1943. a. sai surma lennuõnnetusel Hollandi Guayanas.
Kirjanikunime on Eric Knight endale teinud realistlike kodukohaaineliste jutustuste ja romaanidega, mille tegelased, kinnised ja pealtnäha niisama karmid nagu Yorkshire'i loodus, varjavad kareda koore all tegelikult sooja südant.