Senine pedagoogiline töö praktilise harmoonia alal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis on viinud autori veendumusele, et meie noorsoo muusikalises kasvatuses on üks tõsiselt mõtlema panev lünk – harmooniaõpetuse kui ühe olulisema komponendi puudumine niihästi muusikalise algõpetuse programmides kui ka praktilise muusikalise õppekasvatustöö protsessis eneses. Selle tagajärjel enamus lastemuusikakoolide (rääkimata üldhariduskoolide muusikaklasside) lõpetanuist ei orienteeru klassikalises funktsionaalharmoonias ei teoreetilis-kirjalikult, praktilis-instrumentaalselt ega ka intonatsioonilis-vokaalselt, s.o. akustiliselt.
Käesoleva tööga tahab autor anda vaid algtõuke, et kõnesoleva probleemi lahendamiseks asja liikuma panna. Selleks on meil ennekõike vaja vastavasisulist õppe-metoodilist kirjandust pedagoogilise kaadri enda tarvis. Seejuures peab autor silmas eriti pedagoogilise kaadri seda osa, kelle kätte on usaldatud noorsoo muusikalise kasvatustöö vastutusrikas algetapp.
