Taat, kelle päris nimi oli
Harri Haamer, sündis 8. juulil 1906 Saaremaal. Temast kasvas vapper poiss, kes kuulus skaudiorganisatsiooni, ja hiljem sai temast ka skaudijuht.
Kui Kuressaare gümnaasium sai läbi, otsustas ta minna Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Temast sai kirikuõpetaja. Oma tööd alustas ta Saaremaal Püha koguduses, kus üsna pea tema ümber kogunes palju noori. Et tema kopsud kehvad olid, pidi ta Saaremaa maha jätma ja temast sai Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
Tema ümber oli alati palju noori inimesi, aga kui tuli uus riigikord, siis ei soovitud, et kirikuõpetaja noorte inimestega tegeleks ja Harri Haamer saadeti Kaug-Itta sunnitöölaagrisse. Kui ta sealt kaheksa aastat hiljem tagasi jõudis ja Tarvastu kogudusse tööle asus, olid tema oma lapsed juba suuremaks kasvanud ja varsti sibasid õuel lapselapsed. Siis sai Harri Haamerist taat. Taat ei väsinud kunagi laste ja noorte inimestega tegelemisest.
Taat oli ka kirjanik ja mitmed tema lasteraamatud olid ilmunud enne suurt sõda. Kuna lastelastega koos olles juhtus igasuguseid lugusid, siis pani taat mõned neist kirja ja kinkis lastelastele tavaliselt viiendaks sünnipäevaks oma raamatu, kuhu ta ise ka pildid joonistas.
8. augustil 1987 lõppes taadi maine rännak. 2006. aastal meenutame tema sajandat sünniaastapäeva. Taadi mälestuseks ilmub see raamat, kus kõik need lood on koos, ja ka pildid on taadi enda joonistatud.
Raamatus on
Naatani lood Markuse lood Hanna lood Tõnise lood Siimoni lood Maarja lood
