Maie Kalda:
«Küllap Viivi Luige loodusluule veetlus seisnebki muu seas selles, et tema kiindumus loodusse on spontaanne, et ta ei juurdle küsimuse üle, miks on vaja loodust armastada. Noore luuletaja loodusetaju on erakordselt vahetu ja erk, suhe loodusega intiimne, elamuslik, meeleoluderikas. Viivi Luik on looduse ilu suhtes otse valuliselt tundlik. Ta võib sellest eksalteeruda, oma harduse, magusa nukruse, vahel ka lapselikud pessimismihood looduse najal nii välja elada, et see ikka mõjub ehtsa lüürikana.»