Viimane eestikeelne lava ja lavatehnikat käsitlev raamat ilmus 1964. aastal ehk peaaegu pool sajandit tagasi. See oli Eesti NSV Teatriühingu väljaanne: Voldemar Haasi ja Kiira Odamuse «Lava ja lavatehnika sõnaraamat«. Raamat, mida on aastakümnete jooksul kasutanud üha uued põlvkonnad lavade tehnilisi töötajaid, teatrikunstnikke ja lihtsalt teatrihuvilisi on tänaseks päevaks muutunud peaaegu kättesaamatuks rariteediks ja kaotanud kiirelt arenevas tehnikamaailmas palju oma aktuaalsusest.

Käesolev raamat püüab olla abiliseks neile noortele, kes teatritesse tööle lähevad ja elus esimest korda üle lavaruumi läve astuvad. Raamat püüab olla abiks ka noortele teatrikunstnikele, andes neile aimu, mis laval (ning selle kõrval, kohal, all ja taga) õieti on ja milliseid võimalusi see annab oma loominguliste fantaasiate elluviimisel. Lavade tehnilise poole staažikas raudvara leiab ehk sellest raamatust mõnegi ununenud mõiste või termini, saab võimaluse näha süsteemi kui tervikut ja tema üksikute osade seoseid.

Raamatu lähtematerjaliks on autori poolt aastatel 1974–1993 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (hiljem Eesti Kunstiakadeemias) peetud lavatehnika ja ohutustehnika loengud ning Eesti Teatriliidu poolt 2010. aastal korraldatud 15-tunnine loengusari samal teemal.