Lavr on lugu 15-nda sajandi külaravitsejast, kes on võimetu päästma oma armastatut, kui too sureb nende lapse sünnil. Sureb patus, sest nad ei ole kiriku kombe kohaselt laulatatud ega pühitsetud. Ahastuses mees läheb maailma rändama, otsides lunastust. Oma retkedel teeb ta läbi korduvad metamorfoosid, muutes iga kord ka oma nime: loo alguses on ta Arseni, andekas ravitseja väikesest külast. Armastatu kaotuse järel võtab ta nimeks Ustin ning asub ravitsema katkuhaigeid ja võitlema needustega. Alles lõpus, vana mehena, olles saanud nii inimeste kui kiriku austuse osaliseks, võtab ta nimeks Lavr. Selle nime all pöördub mees tagasi oma kodukülla, kus tal seisab veel ees elu kõige raskem katsumus.
Lavr on meisterlik jutustus keskaegsest Vene ühiskonnast, rikkalik detailides ja osaliste pikas, värvikas portreede galeriis. Lugeja kohtub Ustini patsientide, kaasreisijate, õigeusu munkade ja kohalike võimumeestega ning teeb kaasa keskaegse palverännaku Jeruusalemma. Ometi ei ole tegemist ajaloolise romaaniga, pigem vastupidi: tegemist on ajatu looga armastusest, kaotusest, eneseohverdusest ja usust.
Vodolazkini «Lavr» pälvis 2013. aastal Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga (Suur Raamat) ja Jasnaja Poljana preemia.
