«Le Havre'i tänav» tõi oma autorile Interallié kirjandusauhinna, millega kroonitakse parimat ilukirjanduslikku teost, mille autoriks on ajakirjanik. Paul Guimard avab kord maheda, kord vaheda huumori abil killukese tänapäeva Prantsusmaad ja aitab meil paremini mõista selle maa vanu ja noori. Sooja poolehoiuga kujutab ta Julien Legris' üksildast kindlustamata vanadust, üürikest õnne jõuluvanana ja tema vanamehe-unistust, mis teostub sootuks teisiti, kui tema seda kujutles. Tükike autorist endast tundub peituvat noore kunstniku Francois' mõttemaailmas. Francois' vaimukad arutlused oma tabamatu «haiguse» – apaatia – üle annavad kujukalt edasi perspektiivitust ja ideaalide puudumist, mis võivad viia koguni sellisesse künismi, nagu näeme Catherine'i filmitähekarjäärile pühendatud osas. Kunstnikuna on Paul Guimard kriitiline realist, kelle eitav hoiak kapitalistliku ühiskonna tegelikkuse suhtes väljendub kord nukker-lõbusates arutlustes, kord groteskini ulatuvas sarkasmis, kord iroonias.
