Pahaendeline vaikus.
Ja siis ujuvad välja surisevad lennukid
nagu sitikad õhtuti sumisedes.
Inimesena seisad üksinda
paberiga võretet aknate taga kui vanglas:
tahaks kõnelda, pää panna kuhugi,
paitada lapse valgeid käharaid,
vaadata teda uinuvana süütult.
Aga seisad mõttesooni pidi
seoses nendega, kes raskeis masinais
tulesaju all kaitsevad oma pühamat,
kes ohverduvad ideede nimel.