Kas teie teate, Kuidas Leiutajatekülas jõule tähistatakse? Milliseid ettevalmistusi tehakse, milliseid seiklusi ja viperdusi juhtub, kuidas kinke valmistatakse ja kas neile tuleb külla ka päris jõuluvana? Seda kõike saate teada uuest raamatust.
Peatükk raamatust
HILINE HOMMIK
Kui voodist välja aetud Leiutajateküla elanikud aknast õue vaatasid, kadus neil viimanegi uneraas. Nad lõid rõõmust käsi kokku ja hüüdsid: «Hurraa, täna on tõeline jõuluilm!» Aga kaua ei saanud nad hingematvat pilti imetleda, õhtul ootas külaelanikke kauaoodatud jõulupidu. Kõigepealt tuli valmis teha kingitus, et see siis laadaplatsile jäetud suurde kotti pista. Hilisõhtul tuleb sinna jõuluvana, vinnab koti endale õlale ja sammub Lotte majja Leiutajateküla jõulupeole.
Praegu oli jõuluvanaks jänes Wolfgang, Leiutajateküla esimese jõuluvana Joonase lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaps. Igapäevaelus oli Wolfgang leiutaja, talle meeldis leiutada lastele mänguasju. Wolfgangil oli seitse last: kuus tütart ja pesamuna Willy. Willy teadis, et ühel päeval saab temastki Leiutajateküla jõuluvana, seepärast hakkas ta ennast auväärt ametiks juba varakult ette valmistama. Vähemalt kord nädalas pani ta punase mütsi pähe ja mängis õdedega jõuluõhtut. Õed laulsid, tantsisid ja lugesid talle luuletusi, Willy andis neile pärast kingitusi ja silitas pead.
Lotte, Roosi, Bruno ja Albert olid mitu viimast aastat jõuluvanale koos esinenud. Kaks aastat tagasi nad tantsisid, eelmisel aastal võimlesid. Bruno ja Albert võtsid kätest kinni, Lotte ronis nende käte peale seisma, väike Roosi ronis omakorda Lotte kukile ning luges luuletust. Täna otsustasid sõbrad jõuluvanale laulda. Plaan oli järgmine: Bruno ja Albert leiavad küla pealt vajalikud pillid, Lotte ja Roosi mõtlevad samal ajal välja laulusõnad. Siis kogunetakse Lotte juurde ja tehakse üheskoos sõnadele muusika. Lotte ja Roosi läksid kohe pärast hommikusööki õue väikesele jalutuskäigule, et pead värskes ja karges õhus sõnade väljamõtlemiseks hästi klaariks saada.
Siga Helmuti pere otsustas näidata jõuluvanale kümmet uut padjasõja võtet. Kohe pärast hommikust padjasõda söödi kõht kõvasti täis ja asuti usinalt tehnikat harjutama. Selle käigus läks paar patja katki, aga see vaid näitas, kui tõsiselt asja võeti. Viis uut võtet said peagi korralikult läbi harjutatud, nüüd võis lubada väikese puhkuse. Võeti väike eine, seejärel kukkusid viis siga oma vooditesse ja hakkasid kohe norskama. Viis järgmist padjasõja võtet jäid ootama oma aega.
Karu Eduardile meeldis istuda majatrepil ja möödujatele lehvitada. Kui trepil istudes juhtus mõni hea mõte pähe tulema, oli tore. Kui ei tulnud, polnud ka hullu – pea ei ole ju mõni mootor, mis hommikust õhtuni põriseb. Ka täna istus Eduard peale hommikusööki trepile. Esimesed külaelanikud, keda ta nägi, olid Lotte ja Roosi. Õekesed kõndisid lühikeste kiirete sammudega mööda külateed jäätunud vesiveski poole.
«Tere hommikust, onu Eduard!» hüüdis Lotte.
«Juba lähete mängima,» imestas Eduard, «küll teie olete ikka tragid!»
«Meil on vaja täna laulusõnad leiutada,» teatas Roosi. «Värske õhk teeb pea selgeks, siis on parem mõelda!»
Eduard lehvitas õekestele järele ja istus trepil edasi. Varsti leidis külm Eduardi üles, puges talle püksi ja näpistas kannikaid. Siis ronis ülespoole, kukerpallitas natuke põues, libistas ennast tagasi allapoole, kuni leidis varbad, ja hakkas neid isukalt näksima. Eduard ajas end püsti, peletas külma jalalt jalale tammudes minema ja otsustas teha lumememme. Kõigepealt veeretas ta hästi suure lumepalli. Kui ta ka järgmise, veidi väiksema oli valmis veeretanud, jooksid temast mööda Lotte suured sõbrad Bruno ja Albert.
«Tulge, teeme koos lumememme!» pakkus Eduard.
«Ei ole aega, onu Eduard, me otsime õhtuseks esinemiseks muusikariistu!» hüüdsid sõbrad. «Ega teil ei ole midagi meile laenata?»
«Mul on toas üks trumm, oodake, ma kohe toon!»
Eduard tõi lastele väikese punase trummi. Trummipulki ta ei leidnud, aga keegi sellepärast kurvastama ei hakanud – trumm ilma pulkadeta on parem kui pulgad ilma trummita. Lapsed tänasid ja jooksid edasi. Eduard hakkas viimast lumepalli veeretama, sellest pidi saama lumememme pea.
Suslik Väino otsis unenäomaailmas oma sepikumasinat edasi. Vahepeal oli ta jõudnud metsa, kus sepikumasin pidi teda kännu otsas ootama. Aga kännu otsas istus hoopis kriimu näoga kass, pulgakomm suus, kepp käes, ja õpetas lapsi lugema. Kass ütles, et sepikumasin on mäe otsas. Väino rõõmustas – asi see mäe otsa ronida ei ole! Noorena meeldis Väinole väga üle aia edasi-tagasi hüpata. Aga mägi osutus järsuks ja kavalaks. Rohulibled ja väikesed lilled ergutasid Väinot, kuidas jaksasid, ent kasu sellest ei olnud – ikka ja jälle libises Väino alla tagasi.
