Mälestusi Lembit Ulfsak ei kirjutanud. «See ei huvita mind,» rääkis ta ükskord ajakirjanikule, «ma ei taha endale mälestusmärki püstitada.» Ulfsaki jaoks oli minevik miski, mis jäi seljataha – ja mäletamise töö jäägu teistele.

Üle saja rolli filmides, kümned osatäitmised teatrilaval, suured preemiad ja väikesed läbikukkumised, tunnid lennukites, kuud proovisaalis ja aastad võtteplatsil – maha jäi sellest kõigest (lisaks ülesvõetud filmidele ja etendustele) hunnik makulatuuri ja määratu hulk teiste inimesi mälestusi.

Ei saa väita, et näitlemine oleks olnud tema elus esikohal. Juba oma esimeses intervjuus ütles 25-aastane Ulfsak, et kõige vähem meeldivad talle «bluff kunstis, suured sõnad», aga kõige enam armastus ja sõprus. «Ma ei arva, et minu saatus oleks sedavõrd unikaalne, et sellest peaks kirjutama raamatu,» ütles Ulfsak. Ja ometi sõnas ta enne lahkumist lähedastele, et elulugu võiks siiski olla, tajudes ilmselt, et asi pole mitte tema isikus, vaid selles, et tal õnnestus kogeda midagi unikaalset, mida oleks ehk huvitav teistelgi teada. Oli ta ju Eesti seni ainus sedavõrd rahvusvahelise haardega filmistaar.

Loe raamatu kohta Raamatukoi raamatublogist