Kolme lapseohtu noore inimese hoolde jäävad talu ja loomad, kui nende vanemad 1941. aastal küüditatakse. Vanima tütre päevik viib lugeja koos ootamatult perenaiseks saanud neiu hirmude, raskuste ja kogemuste puudumisega läbi nende ränkade aastate, kus eluspüsimine ja pere toitmine oli samasugune kangelastegu kui relv käes vaenlase vastu võitlemine. Aga vastu tuleb pidada ja hakkama tuleb saada, sest olid ju ema viimased sõnadki 19-aastasele Elsie’le: „Nüüd tuleb sul minna, elada, teha seda, mida mina eluaeg olen teinud küsimata, miks seda kõike inimesele vaja on.”
«Jõudsime vaevalt suud käima panna, kui nägime aknast, et meie lehmad kihutavad, sabad seljas, koplis kiini joosta. Issand, hulluks läinud või, mis kiine saab olla oktoobris? Sööstsime trepile vahtima. Koplist kostis selgesti vahetpidamatu vilin. Viuu! Viuu! Oi sina jeesuke, kuulid vihisesid loomade vahelt läbi! Küllap oli sealsamas meie koplis redus põgenevaid soldateid. Kahmasime laualt, mis kätte juhtus, ning siksakitasime varjendisse. Kõhuli õlekottidel, pead maas, mugisime suitsuliha kartulitega. Seda peamiselt Nunnu pärast, kes ütles, et tema tühja kõhuga surra ei kavatse. Tavaolukorras oleks see mind kindlapeale naerma ajanud. Sel hetkel pidi küll kartul kurku kinni jääma. Õudusest.»
Päevikuvormis romaan jutustab okupatsioonidest Eestis Teise maailmasõja aastail, armastusest, armukadedusest, hingesidemete katkemisest ja valusatest valikutest, mis vormisid tuhandete saatused, nagu ka Sireli peretütre Elsie oma.
Esta Aksli (sünd 1935) on varem avaldanud kuus proosaraamatut ja luuletusi. «Lendas väike lepatriinu» on kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
