Õhulaevade endine piloot
Raivo Kask kirjutab oma raamatu eessõnas: «Magusa valuga hinges igatsen endiselt taga neid aegu, kui reisilennuki Boeing 737 kokpit oli osa minu elust. Mõnikord juhtub, et näen unes neid aegu, millal sain peaaegu iga päev viibida ülalpool pilvi.»
Teos hõlmab autori mälestusi oma lapsepõlvest ja vanematest, noorusaegade kodupaikadest ja sõpradest, lenduriks õppimisest, lendamisest Aeroflotis ja Estonian Airis, kirjeldusi lennundusest, lenduritest, paljudest tee- ja töökaaslastest. Lisaks faktiküllane ülevaade, kuidas taasiseseisvunud Eestis hakati praktiliselt nullist arendama lennundusalast haridust, kuidas sündisid esimesed iseseisvad lennufirmad ja mis elu elati Eestis üheksakümnendatel. Kapten Kask teab, millest kirjutab, sest professionaalina osales ta ka ise Eesti rahvusliku lennunduse ülesehitamisel.
Raamatu haaravamaid lehekülgi on lennukompanii Estonian Airi käekäigu kirjeldus paljude aastate jooksul. Küllap pakub lugejale erilist huvi peatükk meie rahvusliku lennufirma lõpu traagilistest tagamaadest, nähtuna autori vaatevinklist. Autori tahtel on lugejal taaskord võimalus lugeda siit Estonian Airi viimase lennu 10. novembril 2015 koju toonud kapteni Immanuel Pärdi kirja kõigi Eesti lendurite nimel («Vabandust, Eesti, et olemas oleme.»)
Üksikasjaline tehnilist laadi kirjeldus lennukitest vaheldub humoorikas stiilis kirjutatud lugudega põnevatest juhtumitest pikkadel lennuteedel. Autor ei karda nalja visata ka iseenda üle või olla vahel tundeline.
Ajakirjanik Riina Luik küsis ükskord kapten Kaselt: «Kas lendamine on ilus?» Raivo Kask: «Muidugi, kogu aeg! Jõuan isegi tähti vaadata ja päike paistab pealpool pilvi iga päev!»
