Lugeja leiab raamatust nelja eesti lenduri omakäeliselt kirjutatud mälestusi ja lugusid.
Kord ägeda tule all pikali visates leidsin nina eest sinimustvalge linnusule ja sel hetkel tundsin, et pääsen eluga. Igal aastal uue taskukalendri vahel on see sulg mul säilinud 55 aastat.<i>
Remi Milk. Metsapäevik.
Remi Milk (1918–2011) oli Eesti sõjaväelendur aastatel 1939–1941, auastmelt leitnant. Temalt on raamatus meenutusi õpingutest Eesti Sõjaväe Lennukoolis Tallinnas Maarjamäel aastatel 1938–1940. Taustaks sünge aeg: II maailmasõja algus ja Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Raamat sisaldab ka Remi Milki haruldase metsavenna päeviku 1941. aastast, mis ilmub esmakordselt. Päevikumärkmed on kirjutatud tihedas pliiatsikirjas. 1941. aasta suve lõpul võitles Remi Milk major Hans Hirvelaane Eesti Vabatahtlike Pataljonis.
«Kuna Rapla oli kiiluna venelaste rinde sees, siis 10. augustil algas esimene Rapla lahing. 75 kergelt relvastatud mehega pidasime vastu 10 tundi kahuritule toetusel ründavale ülekaalukale vaenlasele,» kirjutas Milk oma «Metsapäevikus».
Aastatel 1942–1944 oli Milk Saksa sõjaväe mereluure välismaalastest lennugrupi lendur (oberleutnant). Septembris 1944 lendas Nõukogude vägede pealetungi eest varjule Rootsi kuningriiki. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 käis sageli Eestis.
Karl Lepimani (1929–2006) saatus oli olla lendur Nõukogude võimu aastatel. Ta alustas postilendurina Kesk-Venemaal, seejärel tegi patrull-lende Põhja-Venemaa Kotlase oblasti metsade kohal, otsides metsatulekahjusid. Ta vedas reisijaid ja kaupu kaugetesse põhjapoolsetesse piirkondadesse ajal, mil lenduri ainus orientiir oli all maastikul kulgev hõbedane jõepiir. Karl Lepiman oli hiljem aastaid ainuke eesti rahvusest tsiviillendur Aerofloti Eesti Üksikus Lennugrupis Tallinnas. Oma karjääri jooksul lendas lennukitel PO-2, Jak-12, An-2 ja IL-14 ning helikopteril Mi-1.
Sanitaarlennukile vastutulnud autojuhid pärisid, milline peab olema lennuväli, et lennuk saaks maanduda. Selgitasin, et kui karjamaal saab auto sõita 70 kmh ja rattad auto kabiini ei tule, siis säärane koht ongi «lennuväli». Niisugune vastus oli autojuhtidele vägagi arusaadav. Autosid oli 1950. aastatel Eestis vähe ja seepärast tuli väljakutseid palju, isegi Otepäält. Seal oli aga raske leida kuplit, mille «lagipeale» saab lennukiga maanduda. Ülevalt vaadates ei tundunud mägi eriti järsk olevat, aga enne maandumist tuli otsekui sein ette.
Karl Lepiman. Vana lenduri mälestused.
Peeter Murusalu (1946) alustas teise piloodina lennuki An-2 («moosiriiuli») kokpitis. Oli Aerofloti piloot aastatel 1968–1986. Oma lenduriaja lõpetas Peeter Murusalu juba Tu-134A kaptenina. Raamatus avaldatud jutustused «Lend järgmisesse aastasse» ja «Lennujaam» näitavad teda ka andeka kirjamehena.
Järgnevalt katkend loost «Lend järgmisse aastasse»:
Peipsini jõutakse kümne minutiga ja Kaarel peab jälle nentima, et Eestimaa on ikka väike küll. Sama mõte oli tal peas olnud siis, kui vaateväljas on korraga kogu sünnimaa. Nii on juhtunud mõnel ilusal suvepäeval pärast äikest, kui õhk on erakordselt läbipaistev ja pilguga võib haarata ühekorraga nii Saaremaad kui ka Narvat. Selgetel öödel aga tunduvad inimeste maapealse elutegevuse tihedalt tikitud tulukesed tähistaeva peegeldusena. Oma silm on neil hetkil tõesti kuningas.
Raivo Kask (1942), selle kogumiku koostaja, oli Aerofloti ja Estonian Airi kapten aastatel 1964–2006. Ta on lugejale juba tuttav esikteose «Lendur» (2016, SE&JS) kaudu.
Raivo Kask on lennanud lennukitega Jak-12, An-2, IL-14, Tu-124, Tu-134 ja Boeing 737. Selles raamatus kirjutab Raivo lennunduse argipäevast ja räägib paljudest dramaatilistest juhtumitest, mis seni püsinud absoluutses saladuses. Avab põnevaid teemasid, mille kohta on temale ja ka kolleegidele kõige enam küsimusi esitatud.
– «Kui lendasin piloodina-kaptenina Boeinguga, küsiti minult sageli ja uuritakse veel tänagi, et mis vägi see on, mis kümneid, isegi sadu tonne kaaluva lennuki maapinnalt õhku tõstab? Mis annab ülimalt raskele lennukile esmapilgul seletamatu võimaluse ületada emakese maa külgetõmbejõud, tõusta õhku ja lennata?»
Raivo Kask räägib ka Eesti uue põlvkonna lenduritest, kes täna juhivad mitmel pool maailmas kuulsate lennufirmade võimsaid õhulaevu.
Ajal, mil mu töökoht oli lennuki kokpitis, tuli aeg-ajalt ette, et kui olin koosviibimistel seltskonnas kõikidele lennundust puudutavatele küsimustele enam-vähem ammendavalt vastanud, küsiti – tõsi, rohkem vist naljapärast – kas olen seal üleval ka Temaga, Loojaga, kohtunud. Töö tõttu pidanuks ma ju Talle olema lähemal kui maapealsed surelikud.
Raivo Kask. Peatükist «Kõrgem võim»
Raamat on pühendatud Eesti kõigi aegade lenduritele.
