Sündides sai Evald Krog enda sõnade järgi kaasa nii lihasdüstroofia kui ka optimistliku meele. Ilmselt on just see viimane aidanud tal muuta oma üliraske füüsiline puue võluvaks vooruseks.
Viimastel aastatel on Evald olnud elavalt huvitatud Eestist. 1995. a. sügisel käis ta koos kahe abilise ja erasekretäriga siin. Ta pidas Eestis loenguid, andis intervjuusid, esines džässikontserdiga, kohtus meie invapoliitika kujundajatega. Ta kirjeldas siin nähtut peamiselt tumedates toonides. Meie puuetega inimeste piiratud võimalused ringi liikuda, haridust omandada ja igapäevaelus abi saada olid tema jaoks midagi kujutlematut ja šokeerivat.

Oma elulugu kirjutama hakates oli Evald võtnud nõuks: kui lugeja iga lehekülje peal vähemalt korra naerda ei saa, jätab ta raamatu pooleli.

Milles on olnud selle pealtnäha raskesti haige inimese väga õnneliku elu saladus? Miks on tema loodud Lihasehaiguste Fond olnud nii edukas? Millised võimalused on puuetega inimestel oma elu korraldamiseks arenenud ühiskonnas?

Kõigile nendele küsimustele peaks vastuse andma see lõbusa ja hoogsa sulega ning hämmastavalt avameelselt kirjutatud raamat.