Sellele lisaks on meid ka see ülimalt raskelt muretsema ajanud, et me selliste vaid Liivimaa pärast kannatatud õnnetuste pärast naabrite umbusu all olime (seejuures me ise süüta, ja vaatamata sellele, et me nendesse hästi suhtusime, nemad aga iseendale nende [vaenlaste] hävitamiseks sõlmitud lepetega häda ja viletsust kaela tõid), kui me pidime suurvürstiga… kõnelusi pidama, ja seepärast… olime samuti igast küljest suurimas ohus.
Hertsog Magnus oli Liivimaal olnud kümme aastat, kui ta andis end tsaar Ivan IV võimu alla, saades suurvürsti vasallriigi juhiks. Projekt Liivimaale sõltlasterritoorium moodustada oli Ivanile vajalik esmajoones välispoliitilistel kaalutlustel, kuid Magnus võttis pakutu ja lootis sellest enamat ehitada, ühendades enda isikus Liivimaa territooriumid.
Siiski oli sõdadest räsitud maal, kus toimused ka mitmed poliitilised muutused suurmängijate Rootsi, Taani, Moskoovia ehk Venemaa ja Poola-Leedu vahel, keeruline ehitada üles riigikest, iseäranis süserääni all, kelle muutlik meel tihtipeale oma alluvaid rängalt karistas. Magnus suutis sellegipoolest ühendada enda taha mitmel eri korral kohaliku eliidi, aadlikud ja väikelinnade kodanikud, kelle ootusi herstog siiski lõpuks täita ei suutnud.
Magnuse riigi poliitilist ajalugu täiendavad seda erinevatel aastatel näitlikustavad kaardid; toome välja ka 1577. aasta seisu, mil «Liivimaa kuningas» suutis üürikeseks ajaks ühendada alla suure osa tänapäevasest Lätist. Liivimaa kuningriigi ajaloole lisaks vaatleme ka sellega seotud kohtade – Põltsamaa, Karksi, Salatsi, Lemsalu jt – lugu tol perioodil.
