«Anna-Kristiina Pae luuletustes põimuvad mälestused kadunud maailmadest ja müstilistest metsavaimudest suurlinnadest läbi vuhisevate rekade ja mittekunagi uinuva internetiga. Ilmselt võiks Anna elada ükskõik kus maailmas, teha ükskõik mida ning kirjutada ükskõik millest, aga tema luule mõjuks ikka just nii «saunalõhnasena samblapehmena seedrivaigusena».

– Silvia Urgas