«Sul kulus üsna palju aega,» ütles Khedron, «aga ma teadsin, et varem või hiljem otsid sa mu üles.»
Niisugune enesekindlus pahandas Alvinit; talle ei meeldinud, et tema käitumist oli võimalik nii täpselt ette aimata. Ta mõtles, et võib-olla oli Narr jälginud kõiki tema viljatuid otsinguid ja teadis täpselt, millega ta tegeles.
«Ma püüan leida teed, mis viib linnast välja,» ütles ta järsult. «Niisugune tee p e a b olema ja ma arvan, et sina saad mind selle leidmisel aidata.»
Khedron vaikis hetke. Kui ta soovis, oli tal veel aega pöörduda tagasi rajalt, mis tema ees avanes ja viis tulevikku, mille ennustamine käis täielikult üle ta jõu. Mitte keegi teine poleks kõhelnud; ükski teine linnaelanik, isegi kui tal oleks olnud niisugune võim, ei oleks söandanud häirida miljoneid sajandeid tagasi surnud aja vaime.

Arthur Charles Clarke sündis 16. detsembril 1917. aastal Inglismaal Somerseti krahvkonnas farmeri pojana. Teise maailmasõja ajal sai temast raadiolokatsioonispetsialist ja 1948. aastal lõpetas ta füüsikabakalaureuse kraadiga Londoni ülikooli. Viimasel ajal on ta elanud Sri Lankas ning tegelnud sealsel rannikul ja Suurel Vallrahul allveeuuringutega.
Arthur Clarke'i kui ulmekirjanikku on kõrvutatud Jules Verne'i ja H. G. Wellsiga. Tema loomingus leidub nii suhteliselt «realistlikke» tulevikulugusid kui ka tugeva fantaasialennuga ja filosoofilise alatooniga teoseid (seda laadi on näiteks käesolev raamat), kuid üheski neist ei kirjuta ta midagi ekstsentrilist ega võimatut.