Joosep Vesselovi «Linna laul» on luulekogu Tartust, mida ühel kevadel tabab luulekatk. Linna asukad on kõik natuke eriskummalised: siin on akadeemikud ja laulikud, kellalööjad ja tudengid, ärimehed, kes kauplevad võililledega ja paljud teised. Tekstid on mahedalt humoorikad, kaasaeg kohtub siin pärimuste ja müütilise ajaga ning autor pajatab loomismüüte nii Kivisillast kui ka Lõunakeskusest.
suvi II
poes on
banaanid otsas,
leib on otsas,
veini pole,
suitsud otsas, kõik märkmikud on maha müüdud,
pliiatsid ja pastakad on otsas,
reavaheriiul on tühi,
tundub, et inimesed tõesti valmistuvad luulekatkuks,
poeesiaepideemiaks,
poepideesiaks,
poepidaja jälgib kahtlustavalt leti tagant,
kuidas ma riiuli ees pomisen
parim-enne-möödas-korv
on täis kahtlaseid küpsiseid,
kastmeid, komme,
komasid ja suuri algustähti
komasid mul juba on,
ema ostis viiekilose koti komasid,
kui tartusse kolisin,
aga algustähti võiks
küll paariks päevaks
varuga osta, mõtlen
ja Koju Jõudes Söön
Kõik Korraga Ära
nagu ikka
