«Linnupetjas» põimuvad lapsepõlvemälestused ja rahvapärimus, kosmiline ja ajakajaline. Täpses ja kujundirikkas keeles visandatakse ühtaegu teravaid ja tundlikke pilte vaikse ja valju, hääbuva ja vohava, lootusrikka ja lootusetu piirimailt. See on lüüriline ja looduslähedane luule, täis nii keelemõnu kui ka peaaegu aistitavaid lõhnu, maitseid ja värve.
Janika Läänemets on avaldanud luulet ja kirjanduskriitikat ERR-i kultuuriportaalis, Loomingus, Müürilehes, Sirbis, Vikerkaares ja Värskes Rõhus. Tema esikkogu
„Vihma ja kurbuse maja“ ilmus 2022. aastal Värske Raamatu sarjas ja oli nomineeritud Betti Alveri debüüdipreemiale.
pärastlõuna piirjooned
teravnevad talumatult eredaks
lõikavad sõrme ja suunurkadesse
hüppan riietega vette
peidan end penikeelte
ja vesiroosivarte hämarasse tihnikusse
joon jahedat mudakarva valgust
vajun aeglaselt ööle vastu
taskud, kõht täis nähtamatuid kive
võõrastest unenägudest murtud kilde
punguvat, paisuvat pimedust
kaon silmitute kalade
musta pöörisena keerlevasse parve
värvid, vormid hajuvad
libisen hääletult läbi augu mälus
naasen une ürgmerre
