Romaani originaalpealkiri «Sljotki» (Linnupojad) on eesti kultuuriruumis eksitav, nunnutav, ega vasta sisule. Romaanis toimuv pole süütu lugu poistest-linnupoegadest, ammugi mitte loodusvaatlus. See on põnev, julm ja aus romaan sisserändajatest, vendlusest, sõjavangidest, perekonnast, elukutselistest sõdijatest.
Kuigi karm, ei õhuta see kaasaegne romaan vägivalda. Vastupidi. Raamat kõnetab ning puudutab tänast lugejat kõikjal, kuivõrd romaani läbiv teema on lapsed, nende elu ja suhted üksteise, aga ka lastevanemate ja teiste täiskasvanutega. See on vapustav, samas liigutav lugu saatuse keerdkäikudest, millega alaealised peavad üksi või kambas hakkama saama. Autor ei kaota lootust, et inimloomust on võimalik muuta õilsamaks, paremaks ning kaastundlikumaks.
Sisust
Vennad Boriss ja Gleb on lapsepõlves lahutamatud ja teistest kohalikest jõmpsikatest erinevad. Boriss hoolib väikevennast väga, kannab pisikest Glebi kogu aeg ja kõikjal kaasas. Teda peetakse seepärast algul iseäralikuks memmekaks, kes liialt nooremat poputab ja on nii hella südamega, et päästab pargi linnupoegi ulakate kampade käest. Boriss on tõesti Glebile isa eest, sest ema kasvatab lapsi üksinda. Siis ilmub aga ema töökohta mees, kes kutsub poisid lasketiiru ja võidab nende südamed oma lahkuse, jutukuse ja osavusega. Eriti hästi õpib laskma Boriss, kes on algul tubli sportlane, aga hiljem veel tublim sõjamees. Kõik on justkui suurepärane, kuni…
Autorist
Vene kirjanik Albert Lihhanovi teoseid on üle saja korra avaldatud erinevates välisriikides ja tema loomingut on autasustatud mitmete rahvusvaheliste ning Venemaa kirjanduspreemiatega. Et ka Venemaal, on kummastav, sest Lihhanov arvustab oma teostes kire ja asjatundlikkusega Venemaal lastega toimuvat. 1987. aastal loodi Lihhanovi algatusel Laste Fond, mida ta on edukalt juhtinud tänaseni. Kirjanik mitte üksnes ei kirjuta kaasakiskuvaid romaane, vaid aitab lapsi, kes on hädas ja kaitseb nende õigusi.
