LOHENGRINI LAHKUMINE Kiivri, kilbi ja luigeta - olemuses, ent üllus. Silmades pimestav küllus. Uskuge leinajat muigeta, Lohengrin arvuti ajal seisatas viivu mu rajal.
Kes olid sa, kes minu elu nõnda täitsid? Kes olid sa, kes vaimse iluküünla läitsid mu üksinduse juba hämarduvas majas?
Su tulek alati kui imeliseim ime, kas aga iial teadsin ma su õiget nime? Siis polnud midagi, mis selgitamist vajas.
Nii lahkusid - ei ühtki sõna ega märku. Kas olid võlur, eksind väära ajajärku? Mis helin võbelev su olemusest kajas?
Ei jäänud maha mingit eset ega andi, miks rist me ebamaise õnne üle pandi? Kes säärast ohvrit mahajäänult vajas?
