Alexander von Humboldt (1769–1859) sündis ajal, kui inimeste püüdlused olid suunatud looduse allutamisele – maad võideti metsiku looduse käest ja pandi inimese teenistusse, metsi raiuti seninägematu kiirusega ning maavarasid kasutati ulatuslikumalt kui kunagi varem.

Väsimatu ränduri ja vaatlejana jagas Humboldt oma tähelepanekuid looduse seaduspärasuste ja inimtegevuse tagajärgede kohta arvukate teadustööde ja raamatute vahendusel kogu maailmaga. Oma eluajal saavutas ta sedavõrd suure kuulsuse, et ajaloolased peavad teda tolleaegse Euroopa üheks kõige kuulsamaks inimeseks üldse. Lühivisiidiga Tartu ülikooli 1829. aasta kevadel suutis ta ka siinset teaduselu korralikult ergutada.

Andrea Wulfi rohkelt auhindu võitnud (sh 2016. aasta Londoni Kuningliku Ühingu teadusraamatu aastapreemia) ning New York Timesi ja Spiegeli bestselleriks tõusnud teose esimene osa annab särava ülevaate Humboldti noorusest, kujunemisest ja esimesest suurest ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.