Andrea Wulfi rohkelt auhindu võitnud teose teine osa keskendub Humboldti Venemaa-ekspeditsioonile ja hilisemale elukäigule. Palju tähelepanu pöörab autor sellele, kuidas Humboldti tõekspidamised ja avastused mõjutasid teisi silmapaistvaid loodusteadlasi.

Alexander von Humboldt (1769–1859) sündis ajal, kui inimeste püüdlused olid suunatud looduse allutamisele – maad võideti metsiku looduse käest ja pandi inimese teenistusse, metsi raiuti seninägematu kiirusega ning maavarasid kasutati ulatuslikumalt kui kunagi varem.

Humboldt oli väsimatu rändur ja vaatleja, kes oma tähelepanekuid looduse seaduspärasuste ja inimtegevuse tagajärgede kohta arvukate teadustööde ja raamatute vahendusel kogu maailmaga jagas. Oma eluajal saavutas ta sedavõrd suure kuulsuse, et ajaloolased peavad teda tolleaegse Euroopa üheks kõige kuulsamaks inimeseks üldse. Lühivisiidiga Tartu ülikooli 1829. aasta kevadel suutis ta ka siinset teaduselu korralikult ergutada.