Laula, laula, suukene,
liigu, linnukeelekene,
mõlgu, marjameelekene...
Igal linnul on oma pesa ja oma laul ja igal rahval peab olema oma pesa ja oma laul. Lind teeb oma laulu; kui on lõoke, siis lõõritab, kui on pääsuke, siis vidistab ja see on tema jaoks kõige kaunim.
Me ei ole siin maailmas kaugeltki üksi. aga, et näha, peab oskama vaadata, et mõista, peab oskama tunda, et kuulda, peab oskama kuulata.
Looduses igaveses ringkäigus on kõik allutatud kindlale rütmile, mida ise muuta ei saa. Sinna sisse peame mahutama oma rütmid: Maa, rahva, oma enese elu ja olemise rütmid sünnist surmani.
Rahvuskultuur, folkloorne pärand oma mitmekesisuses on üks osa esivanemate leitud rütmist, põlvest põlve edasiantav elamise moodus. See on rahva hing, mida peab hoidma, austama ja säilitama. Siin ei eralda me end ümbritsevast, ei pea paljuks laulda päikesele, tuulele, tajuda looduses hingejõudu ja soovida teda enesele kaaslaseks töödes ja tegemistes.
lauldes meie iidse regilaulu iga väikese eestlaseni, saadame ta maailma uudistama oma viisidega, tasakaal hinges ja ettevõtmistes, rahvalaulu sünarikkus keeles ja meeles.
Mõistmine, et olen osake kõiksusest, olen selle planeedi laps ja kuulun oma rahva hulka – see on nagu teele asumine millegi tervikliku poole. Kui räägin oma rahva keelt, laulan oma rahva laule ja tunnen oma rahvast kõiges, siis võtab ta mu omaks. Mul on, kus olla, ja ma ei ole üksi.
Selles kõiges on oma turvalisus ja kindlustunne.
Laulikus on 7 jaotist:
- Kodus
- Põllul
- Mere ääres
- Karjas
- Linnud toovad ilmad!
- Metsas
- Laulumängud
