See raamat kõneleb Eesti looduslikest pühapaikadest – hiiekohtadest, pühapuudest, ohvrikividest ja -allikatest. Samuti nende olukorrast ja tähendusest meie kultuuri- ja identiteediruumis nii minevikus kui ka kaasajal.
Ehkki looduslikke pühakohti võib pidada siinse põliskultuuri lahutamatuks osaks, on nende järk-järguline taandumine elavast kultuuripildist alanud ammu. Paljud neist hävitati võõraste isandate käsul juba mõisaajal, veelgi tõsisemat mõju avaldasid aga 19. sajandil toimunud suured muutused maarahva väärtushinnangutes ja võõrandumine vanadest tõekspidamistest. Arvukatele pühapaikadele said nüüd saatuslikuks talunikest põllumehed, sageli ümberasujatest uusasukad – tavalised inimesed, kelle jaoks oli esmatähtis maast saadav tulu.
Paljud looduslikud pühapaigad ei ole aga hävinud, vaid on lihtsalt unustusse langenud, sest läbi suurte aja- ja kultuurimurrangute pole teadmised, tõekspidamised ja arusaamad ühelt põlvkonnalt teisele üle kandunud.

Raamatu lähtekohaks on 2005. a. 17. märtsil Rahvusraamatukogus Maavalla Koja eestvõtmisel toimunud konverentsi «Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad eile, täna homme» ettekanded.
Raamat hõlmab mitmesuguseid vaatenurki: muinsus-, loodus- ja keskkonnakaitse ning erinevate teaduste omasid.