«Ja nii nad tegid. Lott võttis oma kaks tütart ja läks mägedesse. Seal valisid nad ühe koopa omale eluasemeks, et olla eemal inimestest, kellesse Lotil enam usku ei olnud. Inimese mõtlemised on kurjad juba sündimisest saadik ja inimese andekus tuleb kõige paremini ilmsiks kurja tegemise juures. Lott tahtis olla oma Jumalaga. Ainult Jumala juures oli ta hing vait ja rahul.»

Tuntud pastori romaan piiblitegelasest Lotist.
Tunne Kelam leiab saatesõnas, et see iidne lugu sobib tabavalt moodsa aastatuhande algusega, kus räägitakse «inimkesksest» ja «demokraatlikust» ühiskonnast ning kus keskendumine ohjeldamatuile naudinguile viib tahes-tahtmata kõikelubatavuseni ning ebanormaalsuse võimuni.
Peeter Roosimaa on autoritutvustuses öelnud: «Kui käesolevas raamatus annab autor kirjandusliku pildi mineviku inimeste valikutest ja elusaatustest, nende suhetest Jumalaga, siis peegeldub selles ka tema enda südame hool ja mure praeguse ühiskonna tuleviku ja käekäigu pärast.»